Tagasi tuleviku juurde: Mida peaks Euroopa tulevikku käsitlev konverents õppima Euroopa kodanikualgatuse edust ja ebaõnnestumistest?

Viimasel kümnendil on ELi asjade politiseeritus COVID-19 kriisi tõttu märkimisväärselt suurenenud sellistes küsimustes nagu kaubandus, kokkuhoiumeetmed, kliimamuutused, sisseränne või hiljuti tervishoid. Oleme juba pikka aega väitnud, et Euroopa kodanikualgatus soodustab oluliselt erinevat liiki kodanikuühiskonna kaasamist ELi poliitika kujundamisse ning on konstruktiivselt suunanud mitmeid neist politiseeritud küsimustest nii Euroopa kui ka riiklikul tasandil. ELi poliitikakujundamise protsessis on traditsiooniliselt soositud institutsionaliseeritud tippkeskuste ühendusi ja katusrühmitusi, mis koondavad ja esindavad ELi tasandil erinevaid huve, mis omakorda on tekitanud pingeid rohujuuretasandi rühmadega, mis asuvad ELi liikmesriikides riiklikul tasandil. On kindlaid tõendeid selle kohta, et Euroopa kodanikualgatus on olnud kasulik mehhanism riiklikele rohujuuretasandi korraldajatele, kes on suutnud edukalt politiseerida ELi küsimusi riiklikul tasandil ja tuua ELi poliitika kujundamisse palju uusi osalejaid, pakkudes samal ajal ka tugevaid stiimuleid mõnedele Brüsselis asuvatele katusorganisatsioonidele nendega ühinemiseks. Sellest tulenevalt on Euroopa kodanikualgatusel õnnestunud liikmesriikide ja ELi poliitika veelgi tihedamalt põimuda, kuigi selle poliitiline mõju on olnud väike.

Euroopa kodanikualgatuse edu riiklike ja Euroopa poliitiliste arutelude sidumisel on siiski vastuolus selle väga piiratud mõjuga ELi poliitikale. Kuna enamik Euroopa kodanikualgatuse kampaaniate korraldajaid on pikka aega pettunud, ei ole Euroopa Komisjon isegi juhul, kui algatusega õnnestus koguda miljon allkirja, suutnud võtta järelmeetmeid nõutud muudatustele vastavate poliitikameetmete suhtes. See on problemaatiline, kuna paljude Euroopa kodanike lootused Euroopa kodanikualgatuse kampaaniate korraldamisel ja allkirjastamisel ei saanud mitte ainult kaasa rääkida, vaid ka tegelikult muuta ELi poliitikat.

Praeguses Euroopa poliitilises tsüklis (2019–2024) korraldatava Euroopa tuleviku teemalise konverentsi kontekstis on Euroopa kodanikualgatuse edust ja ebaõnnestumistest palju õppida. Euroopa tulevikku käsitlev konverents ei saa olla veel üks Brüsseli mull, kus traditsioonilised sidusrühmad üksteisega räägivad. HEC Paris Alberto Alemanno ELi õiguse professor ütles, et „EL ei lahenda oma demokraatia puudujääki veel ühe ülevalt alla suunatud konverentsiga“. Üks paljudest ohtudest, mis kaasnevad konverentsi kui ELi avalike suhete korraldamisega, on kasvav usaldamatus ELi institutsioonide vastu, mida juba peetakse Euroopa kodanike vajadustest kaugemaks. Selle asemel on Euroopa kodanikualgatus näidanud, et on võimalik (ja normatiivselt soovitav) kaasata kodanikke ELi poliitika kujundamisse, ühendades ELi poliitika liikmesriikide poliitiliste aruteludega.

Nagu kodanikuühiskonna koalitsioon Citizens Take Over Europe on väitnud oma kirjas ELi institutsioonidele, „tuleks uurida uusi mehhanisme kodanike pidevaks osalemiseks ELi juhtimises“. Euroopa kodanike hääle kuuldavaks tegemiseks uute osalusmehhanismide loomise võti on ühendada riiklik poliitika Euroopa poliitikaga, kohtudes kodanikega seal, kus nad on. Teisisõnu on vaja jõuda asjaomaste riiklike poliitiliste osalejateni, kes sageli ei osale ELi poliitikas. ELi poliitika politiseerimine väljaspool Brüsseli mulli riiklikes aruteludes oleks märk ELi kui mänguruumi normaliseerimisest, kus domineerivad argumendid on pigem ELi jaoks kriitilised kui ELi-vastased.

Meie demokraatia kvaliteet sõltub sellest, kuidas võimud liiguvad institutsionaliseeritud otsuste tegemise vormide ja mitteametlike teabevahetusvoogude vahel. Õiguspärasuse kriis tekib siis, kui kodanikud tajuvad, et mitteametlike nõuete ja institutsiooniliste otsuste vahel on lõhe või et poliitilise süsteemi võtavad üle eraettevõtteid esindavad huvirühmad. Teelahkmel, kus EL on, on vaja näha ette demokraatlik osalemine väljaspool rahvusriike, võttes samal ajal arvesse ka riikide poliitilist dünaamikat. Kui mitteametlike teabevahetusvoogude ja institutsionaliseeritud otsustusprotsessi vormide vahelist lõhet ei kõrvaldata sellise kriisi nagu COVID-19 kontekstis, on loogiline tulemus veelgi suurem usaldamatus.

Konkreetsemalt soovitame luua Euroopa tulevikku käsitleva konverentsi raames demokraatlikud protsessid, mis on tundlikud riiklike poliitiliste arutelude suhtes, säilitades samal ajal üleeuroopalise loogika. Kui eesmärk on algatada avalik arutelu – mida mõistetakse avatud, kaasava ja läbimõtleva aruteluna, mille eesmärk on jõuda parimate otsusteni, võttes arvesse argumentide jõudu –, peame järeldama, et selle saavutamiseks puuduvad konkreetsed mehhanismid, kuid see tuleneb erinevatest aruteludest, mis toimuvad institutsioonides ja väljaspool neid.

Lisaks riikliku ja Euroopa poliitika tihedamate suhete hoolikale sõnastamisele peaks Euroopa tulevikku käsitlev konverents toimima kodanike jaoks võimalusena koostada tegevuskava küsimustes, millega tuleks tegeleda, minnes kaugemale rahvusriigist. Näiteks pärast COVID-19 pandeemiat ja koordineeritud lähenemisviisi puudumise tõttu sellele on tõenäoline, et paljud kodanikud pooldaksid suurema ELi pädevuse andmist tervishoiu valdkonnas, mis on praegu poliitikavaldkond, mida liikmesriikide valitsused üksinda seadustavad. Seetõttu ei peaks konverents keskenduma mitte ainult institutsioonilistele küsimustele, vaid olema ka avatud lähtekoht, kus kodanikud saavad määrata kindlaks tegevuskava ELi tasandil. Euroopa kodanikualgatuses kontrollib komisjon õiguslikult kõiki algatusi, kuna lubatud on ainult algatused, mis on komisjoni pädevuses. Konverents annab võimaluse sellest piirangust vabaneda ja võimaldab kodanikel määrata päevakorra mis tahes küsimuses, isegi kui mõned ettepanekud nõuaksid aluslepingu muutmist. Kodanikud osalevad tõenäolisemalt, kui nad saavad käsitleda küsimusi, mida nad vajavad, ning ELi institutsioonid koguksid väärtuslikku teavet selle kohta, milliseid poliitilisi küsimusi kodanikud soovivad ELi tasandil õigusakte vastu võtta.

Euroopa kodanikualgatuse edu ja ebaõnnestumiste kriitiline analüüs aitab parandada Euroopa tuleviku konverentsi korraldamist. Kõige olulisemad õppetunnid on meie arvates kodanike kaasamine, mis ei ole traditsiooniliselt seotud ELi poliitika kujundamisega, riikliku ja ELi poliitika ühendamine ning võimaluse andmine tegevuskava koostamiseks.