Euroopa kodanikualgatuse kaudu Brüsseli mullist kaugemale minev Euroopa

Kodanikuühiskonna kaasamine otsuste tegemisse on olnud üks ELi institutsioonide legitiimsust taotlevate strateegiate nurgakivi alates 1990. aastate lõpust. Kuigi ELi poliitikakujundamise protsessis on traditsiooniliselt soositud institutsionaliseeritud tippkohtumisi Brüsselis ja katusrühmitusi, mis koondavad ja esindavad ELi tasandil erinevaid huve, on Euroopa Komisjon püüdnud poliitikaprotsessi ametlikult avada erinevatele kodanikuühiskonna rühmadele. Brüsselis asuvad organisatsioonid kipuvad suunama oma sõnumeid ja töötama ELi institutsioonide heaks ning seega tegutsevad nad tõenäoliselt Euroopa Komisjoni loodud raamistikus. See tähendab, et need organisatsioonid reageerivad ELi institutsioonides vastu võetud ideedele ja raamistikele ning neil on vähem kanaleid teistele teemadele. Seevastu Euroopa kodanikualgatus soodustab oluliselt erinevat liiki kodanikuühiskonna kaasamist ELi poliitika kujundamisse. Euroopa kodanikualgatuse peamine uuenduslik aspekt on see, et osalejad saavad ise tegevuskava koostada. See on enneolematu, sest varem oli kõiki küsimusi kujundanud Euroopa Komisjon ja kodanikuühiskonna osalejad pidid neis osalema.

Euroopa kodanikualgatus on saanud nii poliitilist kui ka akadeemilist kriitikat kui hammatut mehhanismi, mis ei saa mõjutada poliitikakujundamist. Mõned Euroopa kodanikualgatuse korraldajad ei ole tõepoolest rahul sellega, mida nad peavad komisjoni pealiskaudseks kaalumiseks. Oma empiirilises analüüsis viie kodanikualgatuse (STOP TTIP, One of Us, Wake Up Europe, Media Pluralism ja Right2Water) kohta leidsime siiski, et mitmed ELi tasandi ja riiklikud ettevõtjad on suutnud edukalt politiseerida ELi küsimusi ja tuua ELi poliitika kujundamisse palju uusi osalejaid.

See andis ka mõnele Brüsselis asuvale institutsionaliseeritud osalejale tugeva stiimuli nendega ühineda (nt Greenpeace liitus STOP TTIP kampaaniaga, kui see osutus edukaks). Kaasates poliitikakujundamisse uusi osalejaid ELi küsimuse politiseerimise kaudu, võib Euroopa kodanikualgatus anda suure panuse ELi kui poliitilise legitiimsuse suurendamisse. See aitab muuta kodanikuühiskonnas osalemise konkurentsivõimelisemaks, vähendades ELi poliitika kujundamisse sisenemistasusid. Analüüsis leiti, et Euroopa kodanikualgatuse kampaaniate korraldajad suutsid kiiresti ELi tasandile üle kanda küsimused, mida traditsiooniliselt peetakse riigi tasandiks (nt abort ja meedia omand), investeerides vahendeid üleeuroopalistesse rohujuuretasandi kampaaniatesse.

Normatiivselt oleks ELi poliitika politiseerimine väljaspool Brüsseli mulli sümptom ELi kui mänguruumi normaliseerimisel, kus domineerivad argumendid on pigem ELi jaoks kriitilised kui ELi-vastased argumendid. ELi teemade politiseerimise protsess riiklikul tasandil aitaks kaasa ka Euroopa avaliku sfääri loomisele. Sellist protsessi võib mõista kui „võimaldavat erimeelsust“, mis viitab olukorrale, kus liidu küsimused muutuvad liikmesriikide avalikus sfääris vastuoluliseks küsimuseks. Kuigi see ei sea kahtluse alla Euroopa projekti tervikuna, tähendab „võimaldav erimeelsus“ konkureerivate poliitiliste narratiivide (nagu sotsiaalne demokraatide vs. liberaalne narratiiv) esitamist konsensuse poole suundumuses.