The impact of the COVID-19 pandemic on the ECI implementation and future topics

Addressing the recent COVID-19 pandemic, the European Union has found its self in an unfamiliar form of crisis management. The actions that were executed by the EU member states lacked supervision and coordination; therefore, did not assure all commitments of the member states were well respected. We must construct consistent and binding procedures for all member states of the European Union, in case of such. It is essential to institute a common platform in order to avoid violations of human rights, notably focusing on cybersecurity and the right to privacy. This must be undergone with the aim to assure the security, personal data protection, and values the European Union stands for since its creation. It is fundamental to create a legislative tool that member states can refer to when assuring its citizen's rights and in case of breach will be penalized. In this context, we are addressing states that have declared an emergency situation defined by the Art. 5 of the Constitutional Act no. 227/2002 Coll; where the circumstances under which the state of emergency was declared were clearly unjustified, i.e. Slovakia. States are therefore acquiring exceptional rights over their population; that is to say, monitoring of its citizens residing within a given territory through telecommunications and private companies. As we do not have to further develop, this raises many questions concerning human rights in regard to European citizens. The measures must concern both private and professional activity, which is currently highly concentrated within the cyberspace. This concerns programs such as Zoom that are rapidly rising in popularity; even though, security professionals warn the lack of default settings as not safe. That is to state one example of many. Emphasizing the necessity to act, the European Union must be prepared to assure the security of its citizens while respecting human rights in case of the second wave of COVID-19 or any other possible pandemic.   

In theory the ECI would seem to be a wonderful way to encourage citizen participation, in that it enables a group of citizens to ask the European Commission to prepare a legislative proposal on a specific issue of interest to them. However, even before the COVID-19 pandemic, it received a lot of criticism.

Firstly, citizens have to invest a lot of time and effort in their projects, and there is very little prospect of a successful outcome. The figures show that although quite a lot of projects are accepted for registration, very few go on to have a legislative follow up by the European Commission. There is also a lack of transparency at the initial stage because the examination of the project takes place behind closed doors. Even when the project is successful and obtains one million signatures, the Commission is not obliged to take legislative action; in fact, there is no particular pressure on it produce legislation. The whole process is very slow and cumbersome and can take up to two years because of the various stages involved (the collection of signatures takes a year).

One improvement would be to simplify the collection of signatures so that it is quicker and less complicated to set up. Another measure, which has been proposed by Carnegie Europe, in order to put more pressure on the Commission to take action, would be hold hearings and debates in the national parliaments and the European Parliament at a much earlier stage in the procedure. This would also promote the ECI and publicise the very interesting projects that had been put forward but that the public was completely unaware of. Furthermore, given that coronavirus pandemic has impacted all sectors and made it more difficult to coordinate the preparation of a project, a special more flexible procedure should be put in place in crisis situations.

Under Article 1 of Regulation (EU) 2019/788 of the European Parliament and of the Council of 17 April 2019, on the European citizens' initiative, EU citizens are empowered to petition the European Commission to submit a legislative proposal on any EU-related matter, which they feel needs addressing. In order for an initiative to be admitted by the Commission, ECI organizers must obtain at minimum one million signatures (Article 3(1)(a) of Regulation (EU) 2019/788). 

With the current COVID-19 pandemic, however, it has become increasingly difficult (if not impossible) for ECI organizers to carry out their campaigns and obtain signatures on paper (Council of the EU, 2020). 

In an effort to remedy the situation, the European Commission has submitted a proposal in which it proposes, among other things, to extend the collection period by 6 months (ibid, 2020). 

In addition to the Commission's proposal, I would suggest that campaigning be carried out online. Concretely, ECI organizers could use social media platforms (such as Facebook, Instagram, Twitter, Youtube, etc.) along with video-conferences to promote their initiatives and discuss ideas. I would also suggest that the collection of signatures be conducted electronically (at least until the situation reverts back to "normal").

While this will in no way replace campaigning in person, it is the best viable option available in that it preserves citizens' right to freedom of expression.

That being said, the EU will have to remain vigilant. While digitalisation may have its perks (its rapid and efficient), it can also pose some issues such as misinformation, hacking, identity theft, etc., which could violate fundamental rights as enshrined in the European Declaration of Human Rights (1950).

Euroopakodanikualgatus on suurepärane meetod, mille abil Euroopa kodanikud saavad väljendada oma muresid ja arutada nende jaoks olulisi teemasid; teoreetiliselt ühendab see inimesi, et tõsta esile konkreetset teemat, ning saab piisava allkirjaga pöörduda Euroopa Komisjoni poole edasiseks arenguks. Viimase Covid-19 pandeemia tõttu on siiski esinenud palju viivitusi ja takistusi, mis on selle protsessi „peatanud“.

Paljud väidavad, et Euroopa kodanikualgatust kritiseeriti ammu enne pandeemiat. Sellised küsimused nagu pikalevenivad protsessid, läbipaistvuse puudumine ja isegi ebakindlus muudatuste rakendamisel, kui õigusaktid jõuavad Euroopa Komisjonini. Juba ainuüksi varastes etappides on vaja palju aega ja jõupingutusi õigusakti algatamiseks, mille edukuse määr on väga madal. Lisaks on allkirjade saamise ooteaeg üks aasta ja ülejäänud meetmed võivad kesta veel ühe aasta. Lisaks ei avalikustata õigusakti läbivaatamist/arutelu selle toimumise ajal ja seega ei taga see inimestele mingit läbipaistvust. Kõiki neid olulisi küsimusi mitte ainult ei käsitletud, vaid need avaldasid suurt mõju Euroopa kodanikualgatusele ja selle foorumile enne pandeemiat. Seetõttu on olukord alates Covid-19 alles halvenenud.

Inimestel on olnud väga raske oma programme ellu viia ja rakendada Euroopa õigusakte, samuti on peaaegu võimatu saada hääli. Kuid tänu Euroopa kodanikualgatusele 2.0 on nüüd lihtsam allkirjastada algatusi veebis väga väheste isikuandmetega. Soovitan tungivalt arendada veebifoorumit, mis hõlbustaks kogu protsessi algusest lõpuni. Samuti tuleb luua tugev sotsiaalmeedia, mis oleks kergesti kättesaadav kõigile eurooplastele. Lõpetuseks, kõik pandeemia käigus tõstatatud küsimused, eelkõige seoses inimõiguste ja inimeste eraelu puutumatusega, peaksid eeloleval perioodil olema tugevalt keskendatud.

Selleks et käsitleda Coronavirus pandeemia mõju Euroopa kodanikualgatuse rakendamisele ja esitada sisukaid kommentaare oma kolleegide suurepäraste panuste hulgas, olen otsustanud vaadata selle lähiminevikku.

Euroopa kodanikualgatus väljendab põhimõtteliselt vertikaalse integratsiooni taset poliitikakujundamises, millele Euroopa Liit kavatseb läheneda. Seda peetakse osalusdemokraatia esimeseks riikidevaheliseks vahendiks. Vähemalt teoreetiliselt annab Euroopa kodanikualgatus tunnistust ELi edust konglomereeritud valitsemise ulatuslikul korraldamisel kontinentaalsel tasandil, säilitades ja edendades samal ajal demokraatlikke ja pluralistlikke väärtusi. Praktikas on Euroopa kodanikualgatus siiski seni olnud magnet nii aktivistide kui ka asutajate kriitika jaoks. Seda frustratsiooni illustreerib väga õnnelik 2015. aasta intervjuu ELi parlamendiliikme György Schöpfliniga (https://www.youtube.com/watch?v=rYr3t9Yhrqk). „Vabadus võib olla veidi liiga karm,“ ütles Schöpflin vestlusel, „kuid see ei ole olnud edukas“. See on üldiselt tingitud piirangutest, mida on kirjeldatud selle niidi teistes osades.

ELi ja Euroopa kodanikualgatuse autasustamiseks käsitleti paljusid videos esitatud Schöpflini ja aktivistide kriitikat programmi kohta Euroopa kodanikualgatuse platvormi 2020. aasta ulatuslikus reformis. Algatus „ECI 2.0“ käivitati 1. jaanuaril 2020. Platvormiga kaasnes lihtsustatud registreerimismehhanism ja foorumi kaasamine, et edendada suuremat kaasatust ja arutelu seoses Euroopa kodanikualgatusega (muudatused registreerimises ja templites, allkirjade kogumise etapid ning võimalik muutus teemade arengus vastavalt foorumi suunistele). Need muudatused võivad olla murrangulised, nii et katse mõõta või kvalifitseerida, kas need on olnud tõhusad nii kiiresti kui võimalik pärast nende rakendamist, on väljakutse, isegi enne praeguse kriisi arvessevõtmist. Lisaks ei ole EL COVID-19 pandeemiast tingitud asjaolude tõttu suutnud seda uut platvormi nii edendada kui loodetud. (esitatud 6. märtsil 2020 toimunud „ECI 2.0“ ajakohastamise üritusel, mis on edasi lükatud edasise teatamiseni; Https://citizens-initiative.europa.eu/conference-european-citizens-initiative-20-design-engage-impact_en)

See tõstatab ka mõned uued küsimused; Kuidas saab EL kiirendada uue „ECI 2.0“ rakendamist ja vastuvõtmist COVID 19-järgses kliimas? Kas EL saab lisada mõned reformiettepanekud, mille teised on teinud selles tegevussuunas (sotsiaalvõrgustiku kampaaniad ja veebipõhised allkirjakogud jne), projekti „ECI 2.0“ või sarnasesse reformialgatusse lähitulevikus?

2020. aasta algus oli paljudele meile rõõmsaks sündmuseks, mis andis lootust järgmiseks aastakümneks. Euroopa kodanike jaoks ei olnud Wuhani provintsis alanud tervisekriis kaugeltki nende muredest, kuni nad pidid toime tulema tegelikkusega ja selle sanitaarkriisi olulisusega. Alates 2020. aastast on loomupärane vorm Covid-19. Mais otsustasid ELi juhid esitada ettepaneku taastamiskava kohta, mille kohaselt suurendatakse ELi eelarvet lühiajaliselt 750 miljardi euro võrra ja muudetakse pikaajalist eelarvet. Euroopa Liidu reageering keskendub neljale erinevale prioriteedile: viiruse leviku piiramine, ravi ja vaktsiinide uuringute tõendamine, meditsiiniseadmete kättesaadavuse tagamine ning töökohtade, ettevõtete ja majanduse toetamine. Mis saab Euroopa kodanikualgatusest, mida me oleme juba ajutiselt ilma jäetud oma liikumisvabaduse teatavast ulatusest, kas kriis mõjutab negatiivselt tõhusat osalusdemokraatiat? Kuna Euroopa kodanikualgatus on Lissaboni lepingu osalusdemokraatiat käsitleva osa oluline osa, võimaldab see ELi kodanikel kindlaks teha ühise probleemi ja kutsuda üles tegutsema.

Euroopa kodanikualgatuse põhiraamistik on sätestatud ELi lepingu artikli 11 lõikes 4 ja ELi toimimise lepingu artikli 24 lõikes 1 on täpsustatud menetluste ja tingimuste üldpõhimõtted. 2020. aastal püüdis komisjon Euroopa kodanikualgatust edasi arendada ja muuta menetlus kättesaadavamaks. Kuid sanitaarkriisi tõttu on allkirjade kogumine ja projekti heakskiitmine keeruline, kuna Euroopa Liidul on praeguse kriisiga seotud prioriteedid. Euroopa kodanikualgatuse edendamise 2020. aasta algatusega juba pikendatakse kuue kuu pikkust allkirjade kogumise tähtaega, kuid piiratud kontaktidega ei pruugi see olla piisav. Digitaalajastul peaksime aga olemasolevaid tehnoloogiaid ära kasutama. See võimaldaks suuremat nähtavust ja suurendaks protsessi läbipaistvust ning oleks kättesaadavam.

Oluline muudatus, mille Covid-19 võiks Euroopa kodanikualgatusega seoses kaasa tuua, on algatused. Euroopa Parlamendi ja nõukogu ettepanekus on märgitud, et uued algatused peavad olema seotud Covid-19 põhjustatud mõjuga.

Alates 2011. aastast on heaks kiidetud ainult neli algatust, mis näitab, kui oluline on muuta see kättesaadavamaks.

COVID-19 l on olnud tohutu mõju ELi ja maailma toimimisele ning see on tõsiselt mõjutanud meie inimõigusi ja vabadust. Kuna viimastel kuudel on esinenud negatiivseid sündmusi, on see võimaldanud meil aru saada, millistele teemadele tuleb kohe tähelepanu pöörata. Euroopa kodanikualgatus ja Euroopa Liit on keskendunud enamikule teemadest, sealhulgas sellistele olulistele teemadele nagu kliimamuutused, kuid muud olulised teemad, nagu eraelu puutumatus, ei ole väärinud tähelepanu. Blokeeringu ajal muutus eraelu puutumatus tundlikuks teemaks, kuna võeti kasutusele telefoni jälgimise ja turvamata internetipõhised konverentsikõned.

Paljud riigid nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool on kasutanud Covid-19 vastu võitlemiseks rakenduste jälgimise tehnoloogiat, millest mõned jagavad omavahel isegi teavet, näiteks Ameerika Ühendriigid jagavad andmete kogumist Saksamaa ja Itaaliaga. Arutelu ELi kodanike tervise ja eraelu puutumatuse tagamise vahel on pikk ja keeruline. Lisasin selle teema arutellu, sest see on näide sellest, kui lihtne on koguda ja edastada isiklikku teavet, nagu asukoht ja andmete kogumine. Blokeerimine näitas eraelu puutumatusega seotud probleemi alles ammu enne seda, kui Covid-19 on paljud valitsused ja eraettevõtted kogunud kasutajaandmeid, kuigi nad seda ei varja, kuid nad ei ole sellest selgesõnaliselt teatanud. Kõige märkimisväärsem näide, mida teati mõni kuu tagasi, kuid mis tuli ilmsiks alles hiljuti, on see, kuidas populaarne rakendus TikTok on kogunud kasutajate telefoniandmeid ja edastanud kõike TikToki loonud Hiina äriühingule.

Vaja on muuta Euroopa kodanikualgatuse kontseptsiooni ja ka teemade suundumusi. Jätmata kõrvale muid olulisi teemasid, nagu kliimamuutused, peavad Euroopa kodanikualgatus ja EL kindlasti seadma eraelu puutumatuse tähtsamale kohale kõrgemal tasandil, sest aeglaselt, kuid kindlalt kaotavad ELi kodanikud ühe oma kõige olulisema inimõigustest, nende eraelu puutumatusest.

Euroopa kodanikualgatus on vahend, mis annab kodanikele võimaluse mõjutada ELi poliitika kujundamist. Seda peetakse osalusdemokraatia esimeseks riikidevaheliseks vahendiks. Kuid alates selle loomisest 2011. aastal on vaid neli algatust saavutanud vajaliku arvu allkirju (Right2Water, One of Us, Stop Vivisection ja Ban Glyphosate) ning ainult viimased algatused on jõudnud parlamenti (2014) ja võivad saada reaalsuseks. See näitab, kui raske ja ebatõenäoline on ELi poliitika mõjutamine.

Kuid nagu pandeemia on näidanud, on tugev ja ühtne kodanikuühiskond vajalikum kui kunagi varem ning Euroopa kodanikualgatus võib sellele suuresti kaasa aidata. Kuidas saab Euroopa kodanikualgatusest saada vahend, mida kõik Euroopa kodanikud kasutavad Euroopa Liidult abi küsimiseks? Kuidas saab Euroopa kodanikualgatusest saada osalusvahend, mida see peaks olema?  

Teen ettepaneku, et Euroopa kodanikualgatus peaks muutma foorumi nähtavamaks, tehes selleks sotsiaalmeediakampaania, et aidata inimestel Euroopa kodanikualgatuse kohta rohkem teada saada. Mul kulus aega, et Euroopa kodanikualgatusest teada saada. Minu arvates tuleks Euroopa kodanikualgatust esitleda nii, nagu see on: suurepärane vahend riikidevahelise demokraatia ja inimõiguste edendamiseks. Seda tuleks edendada sotsiaalmeedia platvormide (Facebook, Twitter, Youtube või Instagram) ja isegi eri liikmesriikide ajalehtede kaudu. Teine viis selle saavutamiseks on korraldada kampaaniaid ELi institutsioonides, institutsiooni töötajate hulgas, aga ka Brüsselis ja kogu Euroopa Liidus asuvates ülikoolides.Euroopa kodanikualgatus võiks luua ka Youtube’i kanali, kus saaks selgitada erinevaid algatusi, mida praegu arutatakse. See võib hõlbustada allkirjade kogumist ja soodustada üldsuse osalemist Euroopa kodanikualgatuses.