Meil on vaja Euroopa kodanikualgatust veelgi rohkem reformida: Lühi- ja pikaajaline ettepanek

Hoolimata mõnest suurest lootusest selle käivitamisel ei ole Euroopa kodanikualgatus olnud edukas. Rahastamisvahendi demokraatliku kvaliteedi parandamiseks on äärmiselt oluline suurendada selle tõhusust. Pakun välja kaks lahendust: Lühiajalises perspektiivis peab Euroopa Komisjon põhjalikult muutma oma lähenemisviisi edukatele algatustele ning laskma Euroopa Parlamendil ja nõukogul otsustada nende saatuse üle. Pikas perspektiivis peaksid ELi aluslepingute muudatused võimaldama riikidevahelistel referendumitel kui tõeliselt uuenduslikul ja sellest tuleneval demokraatlikul vahendil Euroopas.

Lissaboni lepingu ratifitseerimise ajal juhtisid selle esitajad tähelepanu uuele Euroopa kodanikualgatusele, mis on osa lahendusest ELi palju diskreetselt demokraatlikule defitsiidile. Ühe miljoni allkirja kogumine võimaldab kampaaniate korraldajatel esitada Euroopa Komisjonile õigusakti ettepaneku. Samal ajal tuleb vähemalt veerandis ELi liikmesriikides täita suhteliselt madalad miinimumkünnised. See vahend peaks võimaldama organiseeritud kodanikel, ka väljaspool Brüsseli mulli, mõjutada poliitika kujundamist ELi tasandil. „Suurem sõnaõigus teie elu mõjutavates poliitikavaldkondades“ on komisjoni lubadus seoses Euroopa kodanikualgatusega.

Euroopa kodanikualgatuse ajalugu näitab siiski, kuidas instrument seda lubadust ei säilitanud. Alates 2012. aastast on õnnestunud koguda nõutavaid allkirju ainult kuue algatusega – vähem kui üks algatus aastas. Mis puudutab nelja algatust, mis on juba saanud ametliku vastuse, siis ei ole komisjon kunagi reageerinud algatuse täpsele ettepanekule, mis ei vastanud kampaaniate korraldajate nõudmistele. Lisaks sellele, et paljud Euroopa kodanikualgatuse aktivistid kahtlesid osalemisvõimalustes, muutis see ka teised kodanikuühiskonna aktivistid skeptiliseks selle suhtes, kuidas pidada Euroopa kodanikualgatust potentsiaalselt tõhusaks lähenemisviisiks poliitilise protsessi mõjutamisel. Alles hiljuti on algatuste registreerimisnumbrid taas suurenenud. Üldsuse teadmised Euroopa kodanikualgatusest on samuti jäänud väga piiratuks – vaid väike osa ELi kodanikest mõistab, et vahend on isegi olemas.

Kuigi on tõsi, et Euroopa kodanikualgatusel oli teatav mõju ELi institutsioonides tegevuskavade koostamisele ja see suurendas kodanikuühiskonna osalejate osalust ELi poliitikas, ei ole Euroopa kodanikualgatus muutunud tõhusaks demokraatliku osalemise vahendiks. Me peaksime hindama vahendit viimati nimetatud mõõtme alusel: Kampaaniate korraldajad korraldavad kampaaniaid, et poliitikast kasu saada. Lõpuks viitavad Dominik Hierlemann ja Christian Huesmann õigesti hiljutise Euroopa kodanikualgatuse reformi eelistele. Siiski on vaja teha rohkem muudatusi. Siin on kaks ettepanekut, et parandada Euroopa kodanikualgatuse kampaaniate korraldajate võimalusi suurema sõnaõiguse saamiseks.

Lühiajalises perspektiivis peab Euroopa Komisjon oluliselt muutma oma lähenemisviisi Euroopa kodanikualgatustele. Nagu teada, on komisjon ELi seadusandlik sisule juurdepääsu kontrollija. See võib blokeerida mis tahes algatuse ettepaneku, takistades Euroopa Parlamendil ja nõukogul otsustada ELi kodanike mis tahes õigusakti ettepaneku üle. Euroopa Parlament ja nõukogu on aga palju demokraatlikumalt legitiimsemad kui komisjon. Seepärast peaks komisjon Euroopa kodanikualgatuse allkirjade kogumise edukate jõupingutuste korral vabatahtlikult hoiduma kasutamast oma vetoõigust, mis on talle antud seadusandliku algatuse monopoliga. Selleks et suurendada eduka Euroopa kodanikualgatuse allkirjade kogumise mõju, peaks komisjon vabatahtlikult lubama reageerida mis tahes Euroopa kodanikualgatusele, mida toetab miljon ELi kodanikku, vastava seadusandliku algatusega, mis võimaldab ELi esinduslikumatel organitel – Euroopa Parlamendil ja nõukogul – otsustada konkreetse ettepaneku saatuse üle. Sarnased vahendid riiklikul tasandil on alati suunatud ka seadusandjatele. Loomulikult nõuaks selline muutus Euroopa kodanikualgatuse kampaaniatele reageerimisel komisjonilt tohutut enesepiirangut – vabatahtlikku kohustust võimu mitte kasutada. Võttes aga arvesse Euroopa kodanikualgatuse praegust ülesehitust, on see kõige lihtsam viis parandada vahendi kvaliteeti ja suurendada Euroopa kodanikualgatuse kampaania elluviimise võimalusi või vähemalt anda ELi kodanike esindajatele võimalus konkreetne ettepanek tagasi lükata. Oluline on see, et kuna küsimus, kas Euroopa kodanikualgatuse kampaania on kooskõlas komisjoni õiguslike volitustega, on juba registreerimisel otsustatud, ei ole ohtu, et komisjon teeb ettepaneku ebaseaduslike meetmete võtmiseks. Ei ole üllatav, et ka sellised mõttekojad nagu Carnegie Europe on hiljuti rõhutanud vajadust kaasata Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid rohkem Euroopa kodanikualgatuste arutamisse.

Pikas perspektiivis on vaja Euroopa kodanikualgatust põhjalikult reformida osana ELi aluslepingute järgmisest muutmisest: edukas Euroopa kodanikualgatuse allkirjade kogumine peaks lõppema ELi tasandil siduva rahvahääletusega selles küsimuses. Siin järgin selliseid ettepanekuid nagu Bruno Kaufmanni ettepanek, milles kutsutakse üles piiriülesele ELi otsedemokraatiale. Selline reform võimaldaks kõigil ELi kodanikel konkreetsetes küsimustes kaasa rääkida. Seetõttu on mõeldav suurendada Euroopa kodanikualgatuse allkirjakünnist miljonilt allkirjalt (veidi) suuremale arvule, et vältida liigset rahvahääletuste arvu. Sarnaselt nõukogus toimuvatele hääletustele peavad kvalifitseeritud häälteenamuse eeskirjad tagama mitte ainult ELi elanikkonna enamuse, vaid ka selle, et ELi liikmesriikide enamus nõustub ettepanekuga. Riikidevahelised rahvahääletused võivad aidata kaasa Euroopa avaliku sfääri loomisele, mis on ELi poliitika demokratiseerimise oluline eeltingimus. Oluline on see, et vahendi selline reform suurendaks oluliselt ka Euroopa kodanikualgatusest huvitatud ELi kodanike arvu: Nad leiavad, et vahend võib olla tõhus vahend poliitilise protsessi mõjutamiseks, st anda suurem sõnaõigus poliitikas, mis mõjutab nende elu.