Euroopa digituleviku kujundamine: Kuidas saavad kodanikud poliitikat mõjutada?

tere

Digitaalse universumi reguleerimine on tänapäeva ajastu üks keerukamaid väljakutseid. Digitehnoloogia heidutav iseloom, selle arengu kiirus ja osalejate äärmuslik heterogeensus raskendavad stabiilse ja ühise õigusraamistiku väljatöötamist. Kuid just selle keerukuse tõttu on tungiv vajadus kodanike (ja liikmesriikide elanike) laiema kaasamise järele Euroopa digiruumi kujundavatesse otsustusprotsessidesse. Seepärast on kesksel kohal sellised vahendid nagu Euroopa kodanikualgatus, Euroopa kodanike paneelarutelud ning muud osalus- ja aruteludemokraatia vormid. 

Muidugi, et osaleda (ja seda tõsiselt teha), peate kõigepealt mõistma: See on keeruline väljakutse, millega tuleb kiiremas korras tegeleda, et võimaldada teadlikku ja tõhusat osalemist, nimelt võidelda digitaalse kirjaoskamatuse vastu. Eurostati poolt 2024. aasta veebruaris avaldatud andmete kohaselt puuduvad ligikaudu 45 %-l 16–74aastastest eurooplastest elementaarsed digioskused, samas kui peaaegu 7 % ei ole kunagi internetti kasutanud (https://ec.europa.eu/eurostat/en/web/products-eurostat-news/w/ddn-20240222-1). Ilma tõsise ja tervikliku Euroopa digikoolituse ja -kaasamise kavata on oht, et digimajandus areneb ebaühtlaselt, tugevdades sotsiaalset asümmeetriat ja jättes suured elanikkonnarühmad ilma võimalusest kasutada täielikult oma kodanikuõigusi.

On tõsi, et tehisintellekti kasutavate süsteemide reguleerimine on otsustava tähtsusega. Sellised elukutsed nagu häälenäitleja, graafik, illustraator või helilooja seisavad nüüd silmitsi reaalse ohuga, et nad asendatakse algoritmidega, mis suudavad taasesitada häält, pilte või muusikat ilma piisava majandusliku või moraalse tunnustuseta. 

Digikeskkonda reguleeriva poliitika kontekstis on veel üks tähelepanu vääriv aspekt seotud sotsiaalvõrgustikele juurdepääsu vanuse alampiiriga. Sellel ettepanekul on minu jaoks isiklik tähendus. Lapsepõlves veetsin palju tunde arvuti ees, sageli igavusest, ilma tööriistadeta, et tõlgendada seda, mida ma nägin ja suhtlesin. Tagantjärele tunnistan, et varajane juurdepääs digitaalsele maailmale ja eelkõige sotsiaalmeediale nõuab emotsionaalset ja kognitiivset küpsust, mis mul puudus (ja see on nii paljude nooremate inimeste puhul). Digiõpe peaks nendesse ruumidesse sisenemisega järk-järgult kaasnema.

 Sotsiaalmeediale juurdepääsu vanuse alampiiriks tuleks kehtestada 15 või 16 aastat, nagu mõnes liikmesriigis on juba välja pakutud või arutatud. Näiteks Hispaaniasarutatakse võimalust tõsta sotsiaalvõrgustikele juurdepääsu vanuse alampiiri 16 aastani (https://cadenaser.com/nacional/2025/03/25/elevar-a-16-anos-la-edad-para-abrir-cuentas-en-las-redes-sociales-y-castigar-los-deepfakes-claves-de-la-ley-de-menores-en-el-entorno-digital-cadena-ser), samal ajal kui Prantsusmaal kaalutakse võimalust anda selgesõnaline vanema nõusolek alla 15-aastastele lastele (https://www.ilfattoquotidiano.it/2023/04/francia-no-ai-social-network-prima-dei-15-anni-la-proposta-di-legge-tutela-dei-giovanisimi/7085600). Nende ettepanekute eesmärk ei ole karistavalt piirata juurdepääsu digitaaltehnoloogiale, vaid pigem toetada noori teadlikumal ja turvalisemal teel. Sotsiaalmeedia varase ja suunamatu kasutamise riskid – alates sobimatu sisuga kokkupuutumisest kuni küberkiusamiseni, digisõltuvusest kuni internetis leviva vihakõneni – nõuavad hoolikat ja tasakaalustatud reageerimist. 

Öeldu valguses peaksime ehk lõpetama selle, et räägime digitaalsest kui millestki valest sotsiaalse reaalsuse suhtes, sest see on nüüd juurdunud sotsiaalses struktuuris ja mõjutab sügavalt selle arengut. Seega, kui me püüdleme digitaalse tuleviku poole, mis peegeldab meie väärtusi, on oluline osaleda, kuulata, anda oma panus ja rääkida. 

Nagu demokraatia, nii tuleb ka digitulevikus osaleda ja elada.