Vaba liikumise kohta

Teoreetiliselt on inimeste vaba liikumine üks Euroopa Liidu ja laiendatud EMÜ aluspõhimõtteid. Põhjamaadest pärit olen harjunud sellega kogu oma elu, alates selle rakendamisest 1952. aastal ja ametlikust loomisest 1954. aastal.

Lisaks on meil nüüd sama ka ELi/EMÜ piirkonnas. Või kas me oleme? Kogemused on näidanud, et see ei ole nii tasuta kui peaks. Esimene takistus tekib siis, kui soovite end registreerida uues riigis. See ei ole sugugi probleem, kui liigute Norrast Rootsi ja Rootsist Soome. Uue aadressi registreerimiseks täitke veebivorm. Tegelikult ei ole ma isegi täiesti kindel, kas see on vajalik. Kuid pangakonto jms registreerimiseks on muidugi vajalik, kuid kogu protsess on nii lihtne, et ma pean selle unustama.

Portugalis mitte. Tuleb teha koostööd mujalt maailmast pärit sisserändajatega ja näidata passi sisaldavat volikirja, mis ei ole Põhjamaades vajalik. Alates universaalse Euroopa ID-kaardi rakendamisest ei pruugi see olla praegu vajalik, kuid 1999. aastal oli see hoolimata sellest, et ma olin teise liikmesriigi kodanik, Soome.

Kokkuvõttes arvan, et igas liikmesriigis peaks igal suuremal linnal olema oma büroo, mis käsitleks kõiki ELi kodanikega seotud juhtumeid, võib-olla ka EMÜd. Samamoodi nagu ELi/EMÜ kodanikel on lennujaamades oma järjekorrad, peaks see olema nii ka siin. Paberimajandus väheneks ja seal töötavad inimesed teaksid, milliseid eeskirju kohaldatakse ELi/EMÜ kodanike suhtes ja millised on meie õigused. Tegelikult peaks piisama veebipõhise vormi täitmisest. Te ei pea ilmuma mõnesse politseiosakonda.

Hiljem olen saanud teada veel ühest takistusest, mis on vastuolus vaba liikumise põhimõttega. Vähemalt Norras, kust ma algselt pärit olen, ei pea inimesed vanaduspensioni taotlema. See makstakse automaatselt välja 67-aastaseks saades. Ma ei tea, kas see on teistes riikides erinev, kuid minu arvates on ebaloogiline, et midagi, mis on õigus, tuleb taotleda. Maksude kaudu maksame pensioni kogu elu jooksul. See on meie raha, nii et rääkida.

Kuid ma avastasin, et pidin seda taotlema ja ma ei teadnud isegi, et ma saan pensioni, olenemata sellest, et ma jätkasin töötamist. Seega olin ma juba 66 aastat enne, kui sain sellest teada, ning Soomes, Rootsis ja Portugalis on pensioniiga 65. Ma ei teadnud isegi, et Teie alalise elukohariigi ametiasutused peavad Teie kohta taotluse esitama teistele asjaomastele riikidele. On ilmne, et isegi soomlased ei teadnud seda ja alles siis, kui ma ise sain teada, ei nõudnud nad enam, et peaksin Rootsi ja Portugali taotlustega tegelema. Enne kui sain sellest teada, olin juba võtnud ühendust norralastega ja võib-olla ka nendega, sest nad tegutsesid piisavalt kiiresti, nii et ma sain neilt pensioni, kui sain käesoleval aastal 67-aastaseks. Ma sain selle ka soomlastelt, kuid mitte 65-aastaseks, sest ma ei olnud seda taotlenud. Vaid sel kuul sain ma selle Rootsist ja ma ei ole ikka veel Portugalist midagi kuulnud.

Lisaks kaosele näib mulle, et mind karistatakse, sest olen töötanud ja maksnud makse neljas eri riigis. Iga riik otsustas mõistagi, et minu tööaastad ei võrdu täispensioniga, nii et kuigi ma olen juba 50 aastat makse maksnud, jagunen ma neljaks üksikisikuks, kes saavad vaid rahutust. Kui liikumine oli tõepoolest vaba, ei oleks see tohtinud nii olla. See ei ole tasuta, kui teid karistatakse majanduslikult ühest liikmesriigist teise liikumise eest.

On ka muid takistusi. Alates 1992. aastast on mul olnud sama töö nagu vabakutselisel karikaturistil ja illustraatoril, peamiselt sama Soome päevalehe jaoks. Minu sissetulek on aastate jooksul olnud üsna stabiilne, kuid kuna olen vabakutseline, ei ole mul töölepingut. Samuti peaks olema võimalik minu majandusajalugu riigist riiki üle kanda, mis lihtsustaks pangakontode avamist, laenude taotlemist ning interneti- ja mobiilsideteenuste saamist, autode ostmist, korterite rentimist jne. Selle asemel peetakse seda vastsündinuks või avakosmosest võõraks.

See takistab ka vaba liikumist.

Ma olen kindel, et see on midagi enamat ja täna on meil pandeemia ja meil on niinimetatud pagulaskriis, mis on loonud uusi takistusi, kuid minu arvates tuleks sellele tähelepanu pöörata, kui me soovime ELi säilitada ja arendada.