sisserändajad, selgem ja kindlam poliitika?

Pärast ühte kõige kohutavamat sõda, Teist maailmasõda, kus tapeti süütuid kodanikke ja tapeti vähemusi, otsustati iga konventsiooni puhul, et sellistes surmavates oludes perekondadele tuleks anda varjupaika turvalistes riikides.

Tollal tundus see olevat loogiline järeldus. Ometi näib, et meie sisserändepoliitikas on midagi kohutavat valesti.

Nüüd ei tohi mind eksitada. Kui perekondade elu on ohustatud tänavatel, kus nad rüüstavad pomme ja granaadiid, on inimlik tegu pakkuda neile sõja ajaks varjupaika, kui neil ei ole oma riigis turvalist ala.
Õnneks on praegu sõjas viibivate riikide arv piiratud.

Kuid ma ei saa siiski aidata tunda end praeguse olukorra pärast unustatuna ja muretsedes.

Jaanalinnupoliitika ja uudistemeedia ajurünnakute tõttu kutsume nüüd kõiki, kes sisenevad Euroopa territooriumile ilma kehtivate dokumentideta, üles „pagulasele“ või „varjupaigataotlejale“ ilma küsimuseta: mis on varjupaik või varjupaik?...
Me seisame silmitsi pideva rändevooga, mis saabub mittesõjalistest riikidest, mille alla Aafrika riigid, näiteks Maroko, kuuluvad.
Vastame sellele, et tegelikult on need inimesed kandidaatsisserändajad, kes soovivad oma majanduselu parandada.
Ei ole midagi valesti, kui nad sisenevad Euroopasse pärast loamenetluse edukat läbimist. Menetlus, mille käigus hinnatakse, kas inimene saab tänu oma omadustele pakkuda meie Euroopa ühiskonnale lisaväärtust.
See vastandub laevaga sisenemisele ja ütleb: „Kui ma olen Euroopa, hoolitsen minu eest ja maksan mulle, sinu probleem!“
Kabiinireisid korraldatakse kuritegelike inimkaubitsejate organisatsioonide poolt, kes täidavad oma rasvataskud Euroopa maksumaksja kulul. Kulud, mis võivad ulatuda 1000 euroni ühe rändaja kohta kuus. Raha, mida me vajame haiglate, koolide, ülikoolide ja sotsiaalkindlustuse jaoks!

Euroopa poliitika on liiga hüpokriitiline, et seda takistada, saates mittesõjalistest riikidest pärit rändajad tagasi kohapeale (ilmselgelt turvalistes paatides) või blokeerides nad juba territoriaalvetes ja piiridel.
Kindla piiripoliitika rakendamise asemel laseme rändajatel laagritesse puhkama jääda. Täiesti vastutustundetu lähenemisviis!

Täieliku abituse aktina palub Euroopa ümbritsevatel riikidel, mille all Türgi ja Maroko, teha meie jaoks „piirivalvet“, peatades inimeste piiriületamise.

See jaanalinnuline poliitika koos sellele järgnenud kaskaadiga on ebaõiglane nende Euroopa kodanike suhtes, kellel on oma vanurid ja haiged, kelle eest hoolitseda. See põhjustab pahameelt ja rahutusi ning õhutab vihkamist meie ühiskonnas, mis on üha enam kasvav sotsiaalne kasvaja.

Loomulikult on ka sõjast toibumas riigid. Sellised riigid hävitatakse ja hävitatakse ning need tuleb ümber ehitada.
Kas nad peaksid saama mõningast abi? Tegelikult arvan, et see on nii. Euroopa sai abi pärast sõda, mille raames marssaliabi Saksamaale.
On hea aidata riike tagasi nende jalgade juurde, kuid see peab olema nende higistamine, sest see on nende riik! Noored terved inimesed, kes otsivad varjupaika oma riigi ülesehitamisest, ei kavatse muuta maailma paremaks paigaks.
Vaadake seda retsepti:
1945. Aastal oli Euroopa kohutav pärast ühte kõige laastavamat sõda. Vanavanemad on põgenenud, et ehitada üles hävitatud ja hävitatud Euroopa. Just nende hiired tõid Euroopa tagasi jalgadele ning nad tegid tervet põlvkonda rasket tööd.

Meil on vaja selgeid Euroopa piire selgete reeglitega, millest kogu maailm aru saab, ning meil on vaja selget jõustamist, selle asemel et kutsuda välisriike üles meie eest seisma.

Lõpuks lõpetame rääkimise Kreeka piirist, Hispaania rannikust jne. Nad on Euroopa piirid ja rannikud! Euroopa vastutus!