Euroopa kodanikualgatusega seotud kaheksa-aastasest kogemusest saadud õppetunnid

Esimestel aastatel on Euroopa kodanikualgatus end kujundanud ja kujundanud. Ma arvan, et see on muutumas konkreetsemaks ka seoses eesmärkidega, mida see võib täita osalusvahendina ELi tegevuskava kehtestavate kanalite loetelus. On selge, et Euroopa kodanikualgatus ei ole vahend kiirete muudatuste tegemiseks. See on pikk protsess ja selle eeliseks on see, et nii korraldajatel kui ka institutsioonidel on piisavalt aega üksteist tundma õppida, oma eesmärke ristkontrollida ja valmistuda võimalikuks muutuseks. Euroopa kodanikualgatus võib viia sügava kompromissini mitmesugustes õiguslikes küsimustes, kui saavutatakse selle täielik potentsiaal ja kui seda tõlgendatakse positiivse vahendina seadusandlikus elutsüklis. Minu peamine tähelepanek on veel üks, rohkem pehmete pädevuste poolel. Mul on olnud rõõm jälgida Euroopa kodanikualgatust selle algusaastatest alates institutsioonilisest perspektiivist. Alati on olnud selge, et nimeliselt ja vaikimisi kuulub Euroopa kodanikualgatus kodanikele, kuid kodanikud ei tegutse tühiselt. Samuti valivad nad selle vahendi mõjutamiseks, mõjutamiseks, huvi äratamiseks ja selle saavutamiseks, paljud eri sidusrühmad peavad ilmutama huvi ja toetust. Seepärast on minu peamine õppetund selles kommentaaris „koostöö“. Kuigi Euroopa kodanikualgatus kuulub ELi kodanikele – mis tähendab kirjanduslikku – meile kõigile, on veel arenguruumi institutsioonide endi, kodanikuühiskonna organisatsioonide, Euroopa kodanikualgatuse korraldajate ja riikide valitsuste vahelises koostöös. Sõltuvalt pädevusest soovivad institutsioonid teha nähtavaks oma viisi Euroopa kodanikualgatuse toetamiseks, kodanikuühiskonna organisatsioonid soovivad oma liikmetele tõendada oma isiklikku panust jne, kuid tegelikult on Euroopa kodanikualgatus edukas ainult siis, kui need kodanikud, kes usuvad oma eesmärki, saavad samasugust abi, olenemata sellest, millise kontaktpunkti poole nad pöörduvad. Institutsioonilisest küljest on olukord paranenud – oleme loonud Euroopa kodanikualgatuse administraatorite institutsioonidevahelise võrgustiku, et vahetada korrapäraselt teavet, kuid see on vaid hämmastav algus. Täheldan, et ka kodanikuühiskonna poolel on tekkimas sügavam arusaam koostöö väärtusest, sest ükski üksik organisatsioon ei saa aidata kõiki Euroopa kodanikualgatusi. Aktiivsed kodanikud tegutsevad kõikjal, nad leiavad lühemaid või pikemaid võimalusi leida Euroopa kodanikualgatuse kontaktisik institutsioonist, Euroopa kodanikualgatuse võrgustikest või Euroopa kodanikualgatuse foorumist. Seepärast on minu Euroopa kodanikualgatusest saadud õppetund (ja soov) sõbralikum ja läbipaistvam koostöö ning tihedam Euroopa kodanikualgatuse kogukonna võrgustik aktiivse ja hästi informeeritud kodakondsuse edendamiseks.

Üks õppepunkt (või veel üks meeldetuletus) Euroopa kodanikualgatuse kogemusest on liikmesriikide tähtsus. Näiteks kaotas Prantsusmaa eelmise aasta lõpus koormavad identifitseerimisnõuded, millel on olnud suur mõju selle riigi Euroopa kodanikualgatusele. Liikmesriigid võivad Euroopa kodanikualgatuse haldamisel teha veel muid edusamme ning nad peavad Euroopa kodanikualgatust palju positiivsemalt propageerima. Liikmesriikide tasandil on astutud samme, kuid Euroopa kodanikualgatuse potentsiaali ärakasutamiseks ei pea mitte ainult ELi institutsioonid oma lähenemisviisi edasi arendama. On olulisem, et liikmesriigid Euroopa kodanikualgatust täielikult aktsepteeriksid ja edendaksid.

Euroopa kodanikualgatus võib olla lihtsam sirvida kohalikke algatusi – munitsipaalalgatuse talitus

0