Euroopa kodanikualgatus peab veelgi mitmekesistama osalemist ELis

Euroopakodanikualgatus on esimene oluline samm ELi poliitika kujundamisse kaasatud sidusrühmade valiku mitmekesistamisel. Siiski on veel arenguruumi. Euroopa kodanikualgatuse nimetus tähendab kõigi ELis elavate kodanike kaasamist, kuid pigem on see vahend organiseeritud kodanikuühiskonna jaoks koos riikidevaheliste võrgustikega. Internetitaristu parandamine ning tõrjutud ja vähem haritud kogukondade kaasamisele tähelepanu pööramine annab kõigile Euroopa kodanikele parema juurdepääsu Euroopa kodanikualgatuses osalemiseks. Veelgi enam, vastuolulisemate algatuste ja komisjoni suurema poliitilise pühendumise võimaldamine muudab Euroopa kodanikualgatuse pikas perspektiivis tugevamaks vahendiks.

Esmapilgul on Euroopa kodanikualgatus ainulaadne vahend kodanike riikidevaheliseks osalemiseks. Oma õiguslikust ülesehitusest tulenevalt on tegemist riigi tasandil juba olemasolevate otsedemokraatia eri vormide kombinatsiooniga.

Euroopa kodanikualgatuse uudsus seisneb riikide ja Euroopa tasandi kodanike osaluse ühendamises esimest korda. Euroopa kodanikualgatuse kasutuselevõtt 2012. aastal tekitas paljudelt kodanikuühiskonna sidusrühmadelt suure entusiasmi- ja algatusettepanekute laine. Teise pilguga on aga ilmne, et Euroopa kodanikualgatus on üksnes olemasoleva institutsioonilise praktika jätk, mille puhul on veel arenguruumi, et täita oma nime.

Nagu teadlane Florian Grotz oma otsedemokraatiat käsitlevas dokumendis (saksa keeles) näitab, on osalusvahendite arv ja kasutus kogu maailmas viimase 30 aasta jooksul suurenenud. Minu arvates näib, et andes kodanikele (pärast valimisi) ajutise sõnaõiguse rahvahääletuste, kodanikualgatuste ja muude vahendite kaudu, loodavad juhid sageli tugevdada oma otsuste tegemise legitiimsust ja poliitilist süsteemi tervikuna. Samuti on Euroopa kodanikualgatus ELi institutsioonilises süsteemis jätkuks juba olemasolevale sidusrühmade suurema kaasamise tavale. Aastate jooksul on EL võtnud kasutusele arvukad osalemisvahendid, nagu sidusrühmade foorumid ja muud konsultatsioonimehhanismid. Sellised teadlased nagu Beate Kohler-Koch on nimetanud seda käitumismuutust„Euroopa institutsioonide osalusvahetuseks“.

Kuigi ELi tasandi osalusvahendid on oluline märk avatusest kodanike soovidele ja arvamustele, jääb lõplik otsustusõigus institutsioonidele. Seni ei ole ükski algatus Euroopa kodanikualgatuse õiguslikult mittesiduva olemuse tõttu andnud korraldajate soovitud täpseid poliitilisi tulemusi ning ainult hästi struktureeritud kampaaniatel õnnestus koguda miljon toetusavaldust. Teadlased on kritiseerinud ELi teisi osaluskatseid, kuna nad ei andnud kodanikele võrdset häält ning domineerivad äri- ja tööstusorganisatsioonide poolt.  Sellise kriitika näide on Thorsten Hülleri 2011. aasta dokumendid „Playground or Democratisation? Uued osalemismenetlused Euroopa Komisjonis“ja Christian Marxsen’i dokumenti „Avatud konsultatsioonid sidusrühmadega Euroopa kodanike tasandil?“. Küsimus on selles, kas Euroopa kodanikualgatus õigustab sama kriitikat.

Üks esimesi ja edukamaid algatusi „Right2Water“ näitab selgelt Euroopa kodanikualgatuse probleeme. Programmi „Right2Water“ korraldas Euroopa avalike teenuste liit ja nõudis, et inimõigus veele oleks sätestatud Euroopa õigusaktides. Veealgatuse korraldajatel oli aastaid kogemusi kampaaniate korraldamisel, ülemaailmne võrgustik ja piisavad rahalised vahendid. Hoolimata edukast allkirjade kogumise kampaaniast viib käesolev Euroopa kodanikualgatus üksnes korraldajate nõudmiste „jooksva“ tulemuseni. Oma vastuses algatusele „Right2Water“ jõudis komisjon järeldusele, et veega varustamine kuulub liikmesriikide pädevusse. Ambitsioonikama kohustuse võtmise asemel keskendus EL tehnilisematele aspektidele, nagu joogivee kvaliteet.

Lisaks „Right2Water“ juhtumile olen uurinud tingimusi, mis viisid erinevate Euroopa kodanikualgatuste allkirjade kogumise kampaaniate õnnestumiseni või ebaõnnestumiseni osana oma doktoriõppest. Määratlen edu kui Euroopa kodanikualgatuse võime koguda Euroopa Komisjonile seadusandliku ettepaneku esitamiseks vajalikku arvu allkirju: 1 miljon eurot. Olen leidnud, et ainult korraldajad, kellel olid olemas partnerorganisatsioonide võrgustikud, märkimisväärsed rahalised vahendid, personal ja reklaamistrateegia, suutsid jõuda keskmisest suurema arvu allkirjadeni.

Minu uuringutulemused näitavad, et kuigi Euroopa kodanikualgatuse nimi viitab tavakodanike kaasamisele, näitab viimaste aastate kogemus, et EL eelistab kaasata professionaalseid ja rahvusvahelisi valitsusväliseid organisatsioone, kes koondavad kodanikke. Peale selle oli ingliskeelsete aktivistideta algatustel raskem luua võrgustikke ja mobiliseerida toetust väljaspool oma riiki. Kuigi Euroopa kodanikualgatuse viimane reform leevendab korraldajate halduskoormust, pakkudes mitmesuguseid tugiteenuseid, ei muuda see Euroopa kodanikualgatuse toimimist ELis.

Suur osa Euroopa kodanikualgatuse allkirjadest on kogutud veebis, mis muudab Euroopa kodanikualgatuse nooremate põlvkondade jaoks väga atraktiivseks. Euroopa kodanikualgatuse kaudu toimuva veebiaktivismi tähtsus jätkub tõenäoliselt ka siis, kui COVID-19 pandeemia sunnib inimesi sotsiaalselt distantseerumisele ja kodule jääma. See tekitab veel ühe probleemi kõigi kodanike võrdse osalemise pärast Euroopa kodanikualgatuses, mida sageli eiratakse: internetiühendus ELis ei ole universaalne ning maa- ja linnapiirkondade vahel on endiselt lõhe. Internetiühenduse puudumine linnapiirkondades elavate inimeste jaoks tähendab, et nende osalemine Euroopa kodanikualgatustes võib olla väiksem.