Butent! Festival, Leedu: Demokraatia eest seisab 90 arutelu, 200 sõnavõtjat ja 6000 kodanikku

Yana Pargova, kampaaniajuht @ EUTakeTheInitiative, GOPA Com.

Euroopa kodanikualgatuse „Teenäitus“ telgiti kaks päeva avaõhuarutelul Butent!mis toimus 7.–8. septembril 2018 Birštonases (Leedu). Inspireerituna demokraatia festivalidest Skandinaavias ja Balti riikides tähistas Butent! oma teist korda rohkem kui 90 arutelu, 200 sõnavõtjat ja 6000 festivalijuhti. Kodanikud, ettevõtjad, teadlased, poliitikud ja valitsusvälised organisatsioonid tulid kokku, et edendada arutelu- ja kuulamiskultuuri, sallivust ja kodanikuaktiivsust.

Leedus tähendab festivali nimi „makes sense“ või hetke, mil eri kodanikud ühinevad ideega ja lepivad kokku plaanis selle ellu viia. Miski ei saaks paremini kajastada seda, mida Euroopa kodanikualgatus on, ja see osutus absoluutselt mõttekaks. Korraldasime arutelu selle üle, kuidas muuta kodanike juhitud demokraatia kiiresti muutuvas kõrgtehnoloogilises maailmas toimivaks. Samuti esitlesime oma reisiva fotokabiini, kutsudes inimesi üles rääkima oma ideedest ja propageerima neid reisil üle Euroopa, et leida sarnaseid seisukohti jagavaid kodanikke ja partnereid.   

Arutelu „Kas saame endale lubada aeglast demokraatiat kiiresti muutuvas maailmas?“ juhtis ajakirjanik ja Laisves TV asutaja Andrius Tapinas. Temaga ühines Euroopa Komisjoni Euroopa kodanikualgatuse meeskonnajuht Pascal Herry. Tomas Jakutavičius, Leedu Tööstusliitude Liidu noortenõukogu esimees; Lietuvo Gamtos Fondase direktor Edmundas Greimas ja Euroopa kodanikualgatuse kampaania juhatuse liige Simona Pronckuté. Publik sai aktiivseks osalejaks, suunates arutelu, andes vastused viktoriinile, küsitlustele ja küsimustele kõnelejatele, keda kõik mõjutas suhtlusvahend Slido.

Kas demokraatiale on „nõrk“ hea?

Andrius Tapinas avas arutelu sõna „slow“ ja selle positiivsete või negatiivsete kõrvaltähenduste üle seoses demokraatiaga. 

Edmundas Greimas võrdles demokraatiat maaliga ja kodanikke kunstnikega – kuigi teil on peamised põhimõtted (sõnavabadus, valimised), peate nende kallal põhjalikult töötama.

„Me vajame aega tõelise demokraatia loomiseks,“ lisas ta, et „demokraatia peab olema tõeline kunst, mis pärineb sinu südamest ja emotsioonidest; te peate selle ise looma.“

Tomas Jakutavičius toetas seda kodanike nägemust, et luua aeglane, pidevalt arenev ja paranev demokraatia, öeldes: „Me kõik oleme koos aeglases demokraatias; me kõik oleme aeglased demokraatia liidrid.“

Pascal Herry nägi soodsat mõju ka sõnas „slow“. Ta märkis, et ELi otsustusprotsessi peetakse endiselt üsna aeglaseks. Ta lisas, et aga ei ole võimalik teha demokraatlikke otsuseid, kui te ei paku eri ühiskonnarühmadele ja kõigile kodanikele võimalust väljendada ja esindada oma huve. Võttes arvesse kõigi 28 liikmesriigi ja 500 miljoni kodaniku seisukohti, võtab ta aega, kuid aeg tähendab ka kvaliteeti. 

Täpsemalt keskendus ta muutustele, mida Euroopa Komisjon püüab ellu viia, et parandada Euroopa kodanikualgatust, eelkõige vahendi läbivaatamisele, et muuta see vähem keerukaks ja demokraatlikumaks, koostöö- ja teadmiste jagamise foorumile ning veebipõhisele allkirjade kogumise süsteemile.  

Simona Pronckuté rõhutas seevastu vajadust kiirete lahenduste ja kiirete vahendite järele, et hoida inimesi motiveerituna ja näidata neile kodanikukesksete demokraatiapüüdluste tulemusi. Samal ajal tunnistas ta, et mõned vahendid, näiteks Euroopa Parlamendile esitatud petitsioonid, on kiired ja lihtsad, kuid tegelevad tavaliselt väikeste kohalike probleemidega, samas kui teiste – näiteks Euroopa kodanikualgatuse – eesmärk on saavutada muutusi ELi tasandil, mistõttu on vaja koostööd ja rohkem aega. 

Seejärel võrdlesid sõnavõtjad suhtumist demokraatiasse vanades liikmesriikides ja uutes liikmesriikides, nimelt Balti riikides ja Balkani riikides. Täpsemalt ütlesid nad, et kui ELiga ühinesid uued liikmesriigid, püüdsid nad saavutada näiteks Prantsusmaal või Saksamaal valitseva kõrge elatustaseme. Seetõttu eelistab uus Euroopa paremini kiiret demokraatiat – neil on olnud demokraatia palju lühem aeg ja nad usuvad, et kui nad ei ole piisavalt kiired, ei suuda nad järele jõuda.

Kas kiire tempoga tehnoloogia ohustab demokraatiat?

„Kui räägite digitaalsest revolutsioonist, on tegemist revolutsiooniga, kedagi ei paluta“ – nende sõnadega avas hr Tapinas suurepäraselt teise aruteluteema, küsides, kas tehnoloogiat peetakse ohuks või võimaluseks.

Arutelul käsitleti järgmist:

• kuidas tehnoloogia kujutab endast häkkivat ohtu nii IT-süsteemidele kui ka valimistele, mistõttu nii paljud riigid kardavad digitaalsete küsitluste korraldamist;
• kuidas on olemas nii palju andmeid, et oleme jõudnud olukorda, kus me oleme ülekoormatud ja aeglustunud?

„Andmete ületamine aeglustab otsustusprotsessi,“ ütles Wolfgang Greimas. Ta lisas, et need kaasaegsed probleemid on midagi, millele meil ei ole valmis vastuseid ja lahendusi, kuid need lahendatakse aeglaselt aja jooksul. Oluline sõnum on see, et „me peame kasutama tehnoloogiaid“. 

Kodanikukesksed algatused kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil

Kiire publikuküsitlus teemal „Kas olete osalenud kodanikukeskses algatuses kohalikul, riiklikul või Euroopa tasandil?“ näitas tasakaalustatud tulemust: 48 % vastas jaatavalt ja 52 % vastas eitavalt. Tapinas märkis, et osalemine võib olla aktiivne ja passiivne ning et me saame olla kodanikuühiskonna aktiivne liige, ilma et ta sellest täielikult teadlik oleks.

Hr Herry viitas umbes 30 aastat tagasi Euroopa regionaalpoliitika reformile, millega võeti kasutusele kohaliku ja Euroopa tasandi partnerluse kontseptsioon. Ta märkis, et Leedu kasutab seda väga hästi ja et Birstonases on mitu nähtavat näidet, näiteks noorendamisprojektid või piiriülesed koostööprojektid Poolaga.

„Enamik siin Leedus ELi struktuurifondidega loodud projekte on osaluspõhine,“ ütles ta. „Need põhinevad kohalikel projektidel, millel on euroopalik maitse.“

Seejärel jagasid sõnavõtjad näiteid osalusdemokraatia vahendite ja algatuste kohta kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, millega nad on tegelenud ja mida nad on toetanud.

Jakutavičius rääkis kahest Leedu kohalikust algatusest. Üks keskendus mõnele väikeses Leedu linnas elavale lapsele, kes soovisid oma rabaparki väga halvas seisukorras rekonstrueerida. Nad läksid lihtsalt oma linnapeale, kes nõustus seda parandama.

„Kui olete vana või noor, saab teie häält kuuldavaks teha,“ ütles ta. „Pead rääkima.“

Teine näide oli metsade koristamist edendav algatus.

„Me soovisime nautida lõõgastuvat ja meeldivat metsa, seega otsustasime seda puhastada,“ ütles ta. „Me julgustasime naljapidajaid võtma kaasa kott iga kord, kui nad sõitsid ja võtavad prügi peale. Algatusega jätkati suure edu saavutamist.“

Wolfgang Greimas jagas oma kogemusi looduskaitsesektorist, käsitledes taas metsi. Üks konkreetne probleem, mida ta ja teised püüdsid lahendada, oli metsade vähendamine suvel, kuna sellel on kahjulik mõju metsakeskkonnale. Nad võidaksid vaid osaliselt – metsaraie suvel on kaitsealadel nüüd keelatud.

„See näitab, et isegi kui te ei saavuta täielikult seda, mida kavatsete teha, võib teie sõnavõttudel olla positiivne mõju,“ ütles ta.

Ta rõhutas, et oluline on tegutseda, „kui näete probleemi, kirjutage omavalitsusüksusele. Võib-olla märkab probleemi rohkem inimesi ja te saate koos kirjutada presidendile kirja. Nii muutuvad väikesteks probleemideks üha suuremad probleemid.“

Pronckuté juhatas arutelu Euroopa tasandile ja pooldas Šveitsi ideed ELi referendumiteks. See on vahend, mida liidus praegu praktikas ei ole. Samuti jagas ta oma arvamust Euroopa kodanikualgatuse kohta, selgitades, et registreeritud on üle 60 algatuse, kuid ainult neli edukat algatust ja ükski neist ei ole kaasa toonud seadusandlikke muudatusi.

„Probleemina näeme, et Euroopa kodanikualgatus on liiga keeruline ja mitte väga kasutajasõbralik,“ ütles ta. „Näiteks andmenõuded – taotletavad andmed on liiga suured ja takistavad seega inimeste liitumist. Oluline on omada tõhusaid vahendeid, mis paneksid kodanikke tundma, et nad võivad mõjutada ELi poliitikat.“

Ta juhtis siiski tähelepanu kodanikualgatuse positiivsele mõjule, isegi kui see ei vii seadusandlike ettepanekuteni, tuues näiteks algatuse „Stop Vivisection“, mille eesmärk oli loomkatsed lõpetada. Vaatamata sellele, et kampaania ei toonud kaasa seadusandliku ettepaneku esitamist, tõstis kampaania teadlikkust probleemist, loodi riikidevaheline võrgustik ja mobiliseeriti inimesi. Sellega tugevdati kodanikuühiskonda üldiselt ELi tasandil.

„Võib-olla me sõda ei võitnud, kuid võitsime lahingu,“ ütles ta.

Jakutavičius Leedu Tööstusühingute Liidust rääkis oma organisatsiooni otsesest kogemusest Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“koordineerimisel. „Me ei mõtle sellele kunagi – see kõlab nagu sünniõigus, kuid tegelikkuses ei ole kõigil ELi kodanikel juurdepääsu puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile,“ ütles ta. „Künnise saavutamiseks vajasime Leedus rohkem kui 8000 allkirja ja kogusime 20 000 allkirja.“

Hr Herry tegi kokkuvõtte kõigist ELi tasandi algatustest, millega edendatakse kodanike osalemist ja kodanikuaktiivsust. Eelkõige rõhutas ta komisjoni parema õigusloome tegevuskava, mille raames korraldatakse igal aastal ligikaudu 100 konsultatsiooni. Ta julgustas publikut tutvuma veebisaidiga „Avaldage arvamust“ ja registreeruma, et nad saaksid teateid iga kord, kui algatatakse uus konsultatsioon. 

„Demokraatias on meil üks oluline komponent – kodanikud ja ühiskonna entusiasm ning see peaks olema demokraatia liikumapanev jõud,“ ütles Laure Pronckuté.